WEC Estonia elektri arutelu

WEC Estonia initsiatiivil kogunes elektrienergiamajanduse huvigruppide ümarlaud eesmärgiga arutada energiapoliitika hetkeseisu ja püüda sõnastada energiapoliitika ühiseid lähtekohti.

Arutelu juhtisid Erkki Raasuke ja Jaak Aaviksoo. Arutelul osalesid Marko Allikson, Andres Annuk, Andrus Durejko, Arvi Hamburg, Mihkel Härm, Marti Hääl, Kalev Kallemets, Einari Kisel, Priit Koit, Anne Sulling, Timo Tatar, Tõnis Vare, Priit Mändmaa. Kokkuvõte annab ülevaate arutelust ning ei väljendada terviklikult iga osaleja isiklikke seisukohti.

Arutelu peamiseks järelduseks oli, et viimaste aastate energiapoliitikat iseloomustab heitlikkus, suure pildi ja ühtse energiapoliitilise eesmärgi puudumine ning süsteemse juhtimise nõrkus, mis on kahandanud turuosaliste usaldust selle toimimise vastu.

Arutelu keskendus kahele teemale: investeeringud energiasüsteemi ja elektri hinnapoliitika.

Energiasüsteemi investeeringuid puudutavad põhijäreldused olid:

1. Energiasüsteemi investeeringuid tehakse, aga need on heitlikud ja kogusüsteemi suhtes koordineerimata. Kui hindame kogusüsteemi maksumuseks 10–15 miljardit eurot, siis sellise süsteemi elu- ja jätkusuutlikkuse hoidmiseks tuleb investeerida igal aastal 500–750 miljonit eurot.
2. Elektritootmise ja -ülekande süsteemi usaldusväärne ja suunaandev plaan/vaade on väärtuslik. Praeguse turu- ja hinnakorralduse juures jääb enamik kapitalimahukaid investeeringuid tegemata, kui tulukindluse lahendusi ei looda. Suunaandev elektrisüsteemi plaan võimaldaks:
   1. planeerida pikaajalisi investeeringuid;
   1. disainida konkreetsele tootmis- või salvestusviisile sobivad tulukindluse lahendused (tulukindluse lahendused, mis lähtuvad juurdunud turupraktikast on üldjuhul soodsamad, sest erilahendustega kaasneb täiendav ebakindlus, risk ja kulu);
   1. selgitada ja põhjendada avalikkusele plaanis ette nähtud investeeringute vajalikkust, vältimatust ja kulu;
   1. planeerida laiapõhjalist majandusarengut, eriti valdkondi, mis sõltuvad kohaliku elektrienergia piisavusest ja hinnast.
3. Eesti elektrisüsteemi plaan peab põhinema regionaalsel (Põhja- ja Baltimaad) turul, aga lähtuma Eesti elektri ja kütuste varustuskindluse ning impordi/ekspordi tasakaalu eesmärkidest. Eesti elektrisüsteem peaks püüdlema võimalikult kõrge elektri omatoodangu osakaalu poole.
4. Energeetika valdkond vajab usaldusväärset ja professionaalset eestvedamist (credible leadership), mis aitab koordineerida ja tõhustada erinevate turuosaliste omavahelist koostööd ja plaanide elluviimist. Poliitikakujundajal (Kliimaministeerium ja Vabariigi Valitsus) on Eesti elektrisüsteemi arendamisel ja suunamisel vajalik:
   1. suurendada Kliimaministeeriumi energeetika valdkonna tiimi võimekust, ekspertteadmisi ja professionaalsust;
   1. luua energeetikas pikk vaade, mis määrab, milliseid tegureid aktiivselt juhitakse ja mõjutatakse ning millised tegurid on isekorralduslikud ja turupõhised;
   1. proaktiivselt töötada kohalike turuosaliste ja potentsiaalsete välisinvestoritega ning olema neile usaldusväärne ja professionaalne partner.
   1. tagada Eesti tugevustena operatiivsus, kohanemisvõime, kõrge läbipaistvus ja professionaalne koordinatsioon. Vältida tuleb lahendusi, mis ei tugine juurdunud turupraktikale, sest globaalne ja regionaalne kapital ei hooli Eesti eksootikast ja erilahendustest.
5. Eesti elektrisüsteemis on mõned „madalal rippuvad viljad“, mille arendamine või parandamine annaks kiire ja olulise majandusliku mõju:
   1. välisühenduste parandamise operatiivne võimekus. Välisühendustel on oluline mõju Eesti piirkonna elektri hinnale, kuid välisühendused on kohati tehniliselt ja julgeoleku vaatest haprad. Vajalik on tagada võimekus parandada veealuseid ja maismaaühendusi väga lühikese aja jooksul.
   1. Eesti piiriülene elektrikaubandus on olnud heitlik ja selle nähtavus madal. Kohaliku väikese turu ja turuinstrumentide arengu seisukohalt on äärmiselt tähtis, et piiriülese kaubanduse korraldamise põhimõtted oleksid selged, stabiilsed ja ettenähtavad.

Hinnapoliitikat puudutavad põhijäreldused olid:

1. Elektri hinnapoliitika energiapoliitika osana peaks olema ühitatud majandus(tööstus)- ja sotsiaalpoliitikaga ning kontsentreeruma tarbija lõpphinnale, mitte börsihinnale.
2. Energiapoliitiliste valikute, sh investeeringuotsuste  mõju elektri börsihinnale on tagasihoidlik, need mõjutavad eelkõige süsteemikulusid ja vajalikke toetusi ja seega lõpphinda. Lõpphinna juhtimiseks on vajalik energiasüsteemi terviklik (majandus)mudel, mille loomiseks on vaja sõnastada lähteülesanne ja lähtetingimused.
3. Hinnapoliitikat ei saa killustada eri ametkondade vahel, see on peab olema energiapoliitika eest vastutava ministeeriumi ülesanne.
4. Elektri hind ei ole Eestis teiste EL riikide võrdluses kõrge, hinda kasvatab eelkõige vajadus tagada varustuskindlus ja energiajulgeolek ning hinnapoliitika põhiline väljakutse on leida mõistlik tasakaal nende eesmärkide vahel.
5. Elektri hinna diferentseerimine tarbijagruppide lõikes vajab avatud arutelu.

Arutelul toetati teesi, et Eesti (elektri)energiapoliitika keskne mure ei ole mitte tehnoloogilised lahendused ega isegi investeeringute valikud vaid usaldusväärse eestvedamise (credible leadership) puudumine.