Konverents "Energiaturgude tulevik"

Maailma energiakompass ning Eesti tänane positsioon.

Riikide sekkumine või mitte sekkumine energiaturgudel toimuvasse on rahvusvaheliselt kõige olulisem küsimus.

Maailma Energeetikanõukogu peasekretär Christoph Frei tutvustas konverentsil uuringut „World Energy Scenarios 2060“. Uuringu põhjal on globaalselt energeetika kõige olulisemad küsimused: kui palju riigid sekkuvad energiaturgudel toimuvasse ning kui palju koordineerivad riigid omavahelist tegevust. Just need kaks küsimust otsustavad kõige suurema osa tuleviku energeetikast. Suuri valikuid on kolm: turupõhine energiapoliitika (Modern Jazz), rahvusvaheliselt koordineeritud riikide koostöö (Unfinished Symphony) või rahvusvahelise koostöö puudumine (Hard Rock). Kõik need tulevikustsenaariumid on võrdselt võimalikud, tulevik sõltub tänastest otsustest.

Stsenaariumide tulemused:

• Turupõhine energiapoliitika tagab kõige kiirema majanduskasvu ning tehnoloogia arengu. Rahvusvaheline koostöö muudab mõeldavaks ka globaalsete kliimaeesmärkide saavutamise.
• Rahvusvaheliselt on energiapoliitika kvaliteedi mõõdikud: energia kättesaadavus ja taskukohasus; energiasüsteemide varustuskindlus; ning energeetika rahvusvaheline keskkonnamõju CO2 emissioonide alusel. Regionaalselt ja lokaalselt võivad tähtsad olla hoopis teistsugused asjad.
• 2030-40. aasta paiku hakkavad globaalsed CO2 emissioonid kõikides stsenaariumides langema.
• Fossiilsete kütuste osakaal maailma energiabilansis langeb, kuid 2060. aastal on fossiilsete kütuste osakaal ikkagi minimaalselt 50%, kahes stsenaariumis aga veelgi kõrgem.
• Kivisöe tarbimine väheneb oluliselt, nafta tarbimine vähesel määral ning maagaasi tarbimine kasvab. Trendid on sarnased kõikides stsenaariumides.
• Globaalsete kliimaeesmärkide saavutamiseks tuleb 2/3 tänaseks avastatud fossiilsetest kütustest kasutamata jätta. Fossiilsete kütuste väärtus langeb ajas, see on probleem nende kütuste omanikele.
• Tähtis on arendada tehnoloogiaid. Konkurentsivõimetute tehnoloogiate massilise juurutamise korral ühiskonnad rikkaks ei jää ega saa. Mida suurem on riikide koostöö ning mida vähem valivad kasutatavaid tehnoloogiaid poliitikud, seda rikkamaks on lootus ühiskonnal saada. Konkreetsetele tehnoloogiatele suunatud toetused on kõige suurem raha kaotamise viis tänases Euroopa energiapoliitikas. Õige oleks kasutada tehnoloogianeutraalseid vähempakkumisi, mille võidab kõige väiksemat toetust vajav tehnoloogia.

Hinnang Eesti energiapoliitikale:

• Eesti energiapoliitika on sõnades tugevalt turupõhise tuleviku poolt, oluline on, et sõnad ja teod käiksid koos. Eesti on teinud aktiivselt koostööd naabritega, Eesti energiaturud on avatud naabritele. Sisuline koostöö Rootsi, Leedu, Läti ja Soomega on hea, kuid senini ei ole leitud õiget tasakaalupunkti riikliku varustuskindluse vastutuse ning regionaalse turgude toimimise koordineerimisel. Areng elektri- ja gaasiturgudel on olnud õnneks pidev, kuigi veidi aeglane. Järgmine arengu aste tekib tõenäoliselt juba selle aasta novembri lõpus, kui Euroopa komisjon avaldab oma energiapoliitika arendamise “talvise paketi”, mille menetlemise põhiraskus jääb tõenäoliselt järgmise aasta teise poolde, täpselt Eesti eesistumise aega.
• Eesti energiapoliitika on World Energy Trilemma edetabelis kõrgel 40. kohal. Edetabelis tõmbavad meid alla poole just väikeriikide eripärased asjaolud –konkurentsivõimelisne energiatööstuse osa on majanduses nii suur, et see on lisaks suurele kasule ka suur risk. Seetõttu on Eesti tugevused otseselt seotud Eesti nõrkustega. Näiteks on Eestis konkurentsivõimelised põlevkivielektrijaamad, mis tagavad Eesti varustuskindluse ja teenivad Eestile eksporditulu. Varustuskindlus ja eksporditulu on positiivsed aspektid, tootmise kontsentreeritus aga risk. Suurriikides poleks mõeldav katta kogu riigi elektritarbimine paari elektrijaamaga, Eestis on see ka majanduslikus mõttes ainuvõimalik variant.
• Eesti on energiajulgeolekult 150 riigi edetabelis esimese 15% hulgas. Meie kohta nõrgendab kohalike konkurentsivõimeliste kütuste keskmisest suurem kasutamine, sest üks varustuskindluse mõõdikuid on ka kasutatud kütuste mitmekesisus. Eestis saaks suurendada kasutatud kütuste mitmekesisust, suurendades kütuste importi, aga reaalsuses ei muutuks varustuskindlus selles paremaks. 
• Energia taskukohasuselt oleme esimese 1/3 hulgas (meie imporditud transpordikütuse hind on kohalike maksude abil aetud sissetulekuid arvestades kõrgemaks kui maailmas keskmiselt). 
• Eesti energiapoliitika on üles ehitatud loogilises järjekorras. Energiapoliitika prioriteetide loogiline järjekord on tegeleda esmalt energiajulgeoleku ja energia taskukohasusega ning alles seejärel keskkonna eesmärkidega. Keskkonna eesmärgid on seotud ühiskonna pikaajalise jätkusuutlikkusega, energia maksumus mõjutab ühiskonna konkurentsivõimet keskpikas perioodis, varustuskindlus on aga tänase ellujäämise küsimus. Tuleviku probleemidele saab mõelda alles siis, kui tänane ellujäämine on kindlustatud. 
• Eesti on jõudnud oma arengus sinna, et tuleb hakata tegelema järjest rohkem ka keskkonna eesmärkidega. Rahvusvaheliselt on keskkonnaküsimuste põhiteemaks CO2 emissioonid. Seda probleemi ei saa Eestis praeguste tehnoloogiate juures lahendada ilma põlevkivist elektri tootmise vähendamiseta. Eestis toodetud, aga Lätis, Leedus või Soomes tarbitud elekter jätab keskkonnamõjud, sh CO2 emissioonid ja jäätmed Eestisse. Samal ajal kui elektri tarbimisest tekkiv majanduskasv läheb elektrit importivate riikide statistikasse. Võime küll väita, et tegemist on statistika eripäradega – kuid kuna elektrit suuremahuliselt eksportivaid riike on väga vähe, siis ei hakka rahvusvahelised organisatsioonid muutma arvestuspõhimõtteid – elektri suuremahuline eksport jätab ka tulevikus keskkonnamõjud tootjariiki ning annab puhta energia ostjariigi statistikasse. Aga näiteks sama suurest põlevkivi kogusest vedelkütuste tootmine ning eksport ei ole rahvusvaheliste mõõdikute kontekstis probleem, eksportides põlevkiviõli, jääb valdav enamus CO2-st eksporditavasse kütusesse. Eksporditurge peaks jätkuma, fossiilsete vedelkütuste kasutamine on Maailma Energeetikanõukogu prognooside järgi vähemalt 2060. aastani paratamatu.
• Eestis tegeletakse keskkonnaeesmärkide saavutamisega. Eesti põlevkivitööstus on viimase 5 aastaga investeerinud keskkonnaprojektidesse üle 350 miljoni euro – see on oluliselt vähendanud tööstuse kohalikku keskkonnamõju, kuid ei ole tekitanud sarnast murrangut rahvusvahelise keskkonnamõju mõõdikus – CO2 emissioonides. Taastuvenergia tootmist on alates 2010. aastast Eestis toetatud ligi 400 miljoni euro eest, lisaks on ettevõtted ise investeerinud taastuvenergia kasutamise laiendamisse ligi 750 miljonit eurot. 

Kokkuvõtte tugineb Maailma Energeetikanõukogu peasekretär Christoph Frei, Fortum Rootsi juhatuse asepresident Birgitta Resviki, Eesti Energia juhatuse esimehe Hando Sutteri, Lietuvos Energija juhatuse esimehe Dalius Misiunase, Eesti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi asekantsleri Ando Leppimani ettekannetel.

Konverentsi pildid

Konverentsi videosalvestused: