Keskkonna kasutamise õiglane hind

Igasugune majandustegevus omab teatavat keskkonnamõju, kusjuures tihti samaaegselt nii positiivset kui ka negatiivset. Üks osa keskkonnamõjudest on lihtsalt mõõdetav ja rahalisse väärtusesse ümber arvutatav, teine osa, nn välismõjud, on aga raskesti hinnatavad ning veel raskemini rahasse ümber arvutatavad.

Erinevate keskkonnamõjude negatiivsete mõjude kompenseerimiseks kogutakse keskkonnatasude seaduse alusel keskkonnatasusid. Keskkonnatasude eesmärk on likvideerida, leevendada või kompenseerida keskkonnamõjud, mida ettevõtja ise ei kata. Nii integreeritakse väliskulud toote hinda ning nad muutuvad ettevõtja jaoks sisuliselt otsekuluks. Selline lähenemine on igati mõistuspärane ja aktsepteeritav, peamiseks komistuskiviks on aga väliskulude rahalise vääringu määramise keerukus.

Keskkonnaministeerium tellis probleemi lahendamiseks aastatel 2006-2008 mitu uuringut. Tegemist oli väliskulude arvutamise metoodika väljatöötamise esimeste sammudega, mis oleksid vajanud jätkamist kuni Eestile sobiva metoodika loomise ja rakendamiseni. Paraku järgnes majanduslangus ning tööde jätkamiseks vajalikke vahendeid enam ei leitud. Sellele vaatamata on need esmased uuringud, uuemate ja paremate puudumisel, võetud üheks oluliseks argumendiks keskkonnatasude pideval tõstmisel. Nimelt on nendes töödes toodud testarvutused, mis osutavad võimalusele, et näiteks põlevkivi tööstuse väliskulud võivad oluliselt ületada keskkonnatasudega kaetavat osa. Kuigi töö alusuuringu autorid on mitmel korral rõhutanud, et tegemist on ebatäielikul andmestikul baseeruva üldise ja väikese usaldusväärsusega arvutustega, mida ei saa kasutada Eesti tööstuse väliskulude määramiseks, ning töid on vaja jätkata kuni rahuldava tulemuse saavutamiseni. Uuringuid jätkatud ei ole, kuid keskkonnatasud on järjepidavalt tõusnud. Seejuures on lähtutud eeldusest, et väliskulud on jätkuvalt katmata.

Hetkel on koostamisel keskkonnatasude raamkava, milles soovitakse kokku leppida printsiibid keskkonnatasude dünaamikaks peale 2015 aastat. Paraku oleme endiselt situatsioonis, kus saame lähtuda vaid esmaste metodoloogiliste uuringute põhjal tekkinud eeldustest. Samas on ettevõtjad avaldanud tõsist ja argumenteeritud kartus, et planeeritav tasude tõus koostoimes muude piirangute ja kohustustega võib mõjuda hävitavalt nii mõnelegi tööstusharule, sealhulgas põlevkivitööstusele.

Et hinnata olemasolevate uuringute peamiste järelduste sobivust tänasesse konteksti ja nende teaduslikke aluseid, tellis WEC-Eesti kaks ekspertarvamust. Nendest esimese (ExternE ja EcoSense’i väliskulude arvestamise metoodikate rakendatavus Eesti põlevkivitööstuse mõjude hindamiseks Ida-Virumaal SO2 õhusaaste näitel) koostasid Tartu Ülikooli teadlased Erik Puura (arendusprorektor, geoloog, keskkonnateadlane ja keemiatehnika doktor), Marko Kaasik (Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi vanemteadur, atmosfäärifüüsik) ning Hans Orru (Tartu Ülikooli Tervishoiu instituudi Keskkonna- ja töötervishoiu dotsent). See töö vaatles õhusaaste väliskulude arvestamise aspekte, keskendudes ühe saastekomponendi, vääveldioksiidi, näitele. Teine töö (Eksperthinnang varem tehtud töödele põlevkivitööstuse välismõjudest) keskendus varasemate tööde majandusteoreetiliste aluste käsitluste hindamistele ning koostati Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste Üllas Ehrlich (Majandusteaduskonna Ärikorralduse instituudi Keskkonnaökonoomika õppetooli professor) ja Sirje Pädam (majandusteadlane konsultatsioonifirmas Inregia AB, Stockholm ning Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna majandusuuringute teaduskeskuse erakorraline teadur) poolt.

Eksperthinnangute peamised järeldused võib võtta kokku järgmiselt:

1. Olemasolevates töödes avaldatud testarvutustes on väliskulude rahaline vääring väga selgelt üle hinnatud, seda nii puudulike andmete kui ka saaste leviku ja mõju arvestamise metoodika tõttu. Sellele lisandub majandusmõistete valest tõlgendusest ning käsitlusest lähtuv kulude ülehindamine (mitmeid kordi).
2. Väliskulude komponendi arvestamine keskkonnatasude määramisel on asjakohane ning otstarbekas ning Eesti riigil on selleks olemas vajalik kompetents. Kulusid tuleb määrata meie tootmise ja keskkonna spetsiifikast lähtuvalt, kasutades relevantseid keskkonnaandmeid. Tulemusi ja metoodikaid on vaja perioodiliselt uuendada.

Ülaltoodust lähtuvalt on WEC-Eesti teinud Keskkonnaministeeriumile ettepaneku töötada välja väliskulude arvestamise metoodika. Kuni seda pole tehtud, soovitame keskkonnatasusid mitte tõsta enam kui see on vajalik inflatsiooni kompenseerimiseks. Ülemäärane keskkonnatasude tõstmine võib viia Eestile oluliste tööstusharude hääbumisele, riigi majanduse nõrgenemisele ja oluliste demograafiliste probleemideni piirkonnas. Samas oleme veendunud, et majandusareng ei saa toimuda keskkonna arvelt, mistõttu on esmatähtis kiiremas korras vajalikud alusuuringud tellida.