Eesti energiapoliitika 2030+ keskmes on energia hind, julgeolek ja kliimaeesmärgid

Maailma Energeetikanõukogu (WEC) ja Riigikogu majanduskomisjoni konverentsil “Uus Eesti energiapoliitika” arutleti Eesti järgmise 15 aasta energiapoliitika fookuste ja väljakutsete üle. Konverentsile kogunenud energiamajanduse arengukava 2030+ koostajad, valdkonna eksperdid ja riigikoguliikmed tõdesid, et energiamajanduse arengukaval on oluline roll Eesti majanduse konkurentsivõime kasvatamisel.

Riigikogu majanduskomisjoni esimehe Arto Aasa sõnul iseloomustab Eesti energiasektorit kiire areng, seda nii viimast 5 aastat kui ka eesolevat 15 aastat silmas pidades. „Oleme elektrituru avanud konkurentsile, varustuskindlus on oluliselt paranenud tänu Estlink 2 merekaablile ja Kiisa avariielektrijaamale. Kiire areng taastuvenergiasektoris on kaasa toonud uusi koostootmisjaamu. Alustatud on ka gaasituru liberaliseerimisega ja paari aasta jooksul jõuavad hetkel veel regulatsioonide tasemel tehtud otsused ka gaasiturul reaalsuseni,“ kirjeldas Aas energeetikavaldkonna hetkeseisu.

Euroopa Liidust siinsesse energiapoliitikasse jõudvaid mõjusid tutvustades tõi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi nõunik Thor-Sten Vertmann välja, et samal ajal kui Eesti, koos üksikute teiste riikidega, on liikunud energiasõltumatuse suunas, on Euroopa Liidu riikide energiasõltuvus importenergiast kasvanud. „Ilmselt saavad uue komisjoni energiaeesmärgid olema seotud just energiajulgeoleku, kodumaiste energiaallikate kasutuselevõtu ja mitmekesistamisega. Ühtlasi on kiimaaruteludele lisandunud selge majanduslik vaade – madala süsinikusisaldusega majandus on endiselt väga oluline eesmärk, kuid arvestada tuleb ka selle mõju Euroopa majandusele ja inimeste rahakotile.“

Arto Aas avaldas lootust, et Eesti energiamajanduse arengukava 2030+ koostajad leiavad õige tasakaalupunkti energia hinna, julgeoleku eesmärkide ja kliimapoliitika vahel. Ta nimetas ka vaba konkurentsi tähtsust. „Kogemus on näidanud, et erinevad subsiidiumid ja riiklikud dotatsioonid pigem solgivad turgu ning lähevad ühiskonnale tervikuna kallimaks maksma kui vaba konkurents. Meil tuleb teha valikuid, mille taga on selge majanduslik loogika. Konkurents energiaturgudel on parim, ainsaks erandiks saab siin olla julgeolekuaspekt.“

Nii Aas kui ka Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive rõhutasid, et järgmisel paarikümnel aastal etendab Eesti energiamajanduses kõige olulisemat rolli endiselt põlevkivi. Liive sõnul ei pruugi paremat aega põlevkivi kasutamiseks enam tulla, sest Euroopa Liidu kliimapoliitikas tõenäoliselt kannapöördeid ei tule ning ka taastuvenergeetika tehnoloogiad muutuvad järjest soodsamaks. “Selleks, et tagada põlevkivisektoris töökohad, riigitulu ja energiajulgeolek vähemalt 2040. aastani, tuleb meil järgmise 10 aasta jooksul jõuliselt investeerida. 2050. aastaks võib Euroopa kliimapoliitika olla juba selline, et põlevkivitööstus tänasel kujul ei ole enam elujõuline. Seda asjaolu tuleb meil oma energiapoliitikas rohkem arvestada,” ütles Liive ja pakkus välja, et Eestil on mõistlik siduda põlevkivilt makstavad tasud, mis on oma olemuselt ressursitasud, turuhinnaga – seda nii õli kui elektri puhul.

Põlevkivisektori arengutest rääkis ka VGK juhatuse liige Jaanus Purga, kelle sõnul on täiesti reaalne toota suur osa Eestis tarbitavast diiselkütusest kodumaisest põlevkiviõlist. Kui riik tagab piisavalt stabiilse investeerimiskeskkonna, on projekt 4 aastaga edukalt elluviidav. „Rafineerimistehase investeering looks Eestile täiendavad 0,8% SKP-d,“ tõi Purga välja projekti makromajandusliku mõju.

Elektrilevi juhatuse esimees Tarmo Mere hinnangul tuleks Eestil oma majanduse konkurentsivõimet hinnates võrrelda end just meie naaberriikidega, mis on ühtlasi meie suurimad konkurentturud. „Viimase 5 aasta jooksul on Euroopa Liidu tööstustarbija elektri hind kukkunud 10%, samal ajal on Eestis võrgutasud kasvanud 19% ja maksud 109%. Eesti tööstus on elektri hinna kontekstis märksa halvemas positsioonis kui Soome ja Rootsi tööstustarbijad, küll aga on meie positsioon tugevam kui vaadata näiteks olukorda Norras, Lätis või Leedus,“ analüüsis Mere. Mere jätkas: „Kui vaatame puhtalt tööstustarbijaid, siis võib öelda, et üritame ujuda, aga meie jala otsas on ligi miljardi euro raskune pomm. Eestis on väga palju tühja võrku. 58% elektrivõrgust asub territooriumil, kus elab 14% inimestest, kes tarbivad kokku 4% kogu Eesti elektritarbimisest. See kulu tuleb kõigil ühiselt katta ja paratamatult laskub suurim koormus just tööstustarbijatele, sest nende elektritarbimine on suurim. Kui mujal riikides kasutatakse tööstuste puhul erinevaid maksusoodustusi, isegi aktsiisivabastust, püsitasude lahendusi, siis Eestis ei toimu mitte mingisugust diferentseerimist. Samas võiksid sellised erisused oluliselt panustada Eesti majanduse konkurentsivõimesse.“

Riigikogu liige Kalle Palling tõi Tarmo Mere sõnavõttu kommenteerides välja, et Eesti on kasutanud erinevaid stiimuleid uute lennuliinide avamiseks. „Tänu sellistele skeemidele on meil täna lendamas Ryanair ja Lufthansa, kasu on saanud ka mitmed Estonian Airi liinid. Tallinna lennujaama läbib aastas 2 miljonit reisijat, ainuüksi Ryanairi panus selles on ligi 300 000. Uute lennuliinide motiveerimiskeem võiks põhimõtteliselt laieneda ka Eestisse uute energiamahukate investeeringute meelitamisele. Iseasi on muidugi see, kas soodustused kehtiksid igavesti või esimestel aastatel, mis on äri käimalükkamisel kriitilisimad,“ kaalus Palling üht võimalust uute ettevõtete ja investorite Eestisse meelitamiseks.

Erakondade debatis leidis vastukaja ka käimasolev keskkonnatasude diskussioon. Riigikogu liige Tiit Tammsaar rõhutas, et kui soovime põlevkivivaru lähima 30-40 aasta jooksul Eesti jaoks väärtust teenima panna ja tööstus on valmis selleks investeerima miljardeid eurosid, tuleb ka riigil olla ettevaatlik maksukoormuse tõstmisel. Sama seisukohta jagas IRL-i liige Anvar Samost: „Aritmeetiline tasude tõstmine, mis ei ole reaalselt seotud ettevõtete tegevuse ja tulemusega, ei ole mõistlik ei Eesti riigitulude, maksumaksja, ega keskkonna seisukohast. Ka Riigikontroll on selles osas oma arvamust avaldanud.“ Kalev Kallo leidis aga, et ülesande välja selgitada, kui suurt maksukoormust suudab tööstus kanda, tuleks anda hoopis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. „Enamasti üritatakse Eestis rakendada kõiksugu tasusid maksimumi piires ja hiljem üllatume, miks meie riigi konkurentsivõime ei ole see, mis naaberturgudel.“

Lisainformatsioon: 

Mihkel Härm 
WEC-Eesti rahvuskomitee peasekretär 
mihkel.harm@wec-estonia.ee 

 

Fotogalerii