Eesti põlevkivisektori makromajanduslikud mõjud

24 mai 2016

Uuringu kokkuvõte

Uuringu tulemused näitavad, et ainult tööstusharu poolt otseselt makstud keskkonnatasusid kõrvutades võib jõuda ennatliku järelduseni nagu tööstusharu pikaajaline hääbumine oleks valitsuse seisukohalt eelistatum kui jätkusuutlik tegutsemine. Kui lisaks keskkonnatasudele arvestatakse muude majanduslike mõjude ja maksudega, näitavad kõik analüüsi tulemused üheselt, et nii riigituludele, tööhõivele kui ka kogu majandusele tervikuna tooks tööstusharu jätkusuutlik tegutsemine kaasa oluliselt paremad tagajärjed kui pikaajalise hääbumise korral, kus keskkonnatasud on kõrgemad. Näiteks kaotaks riik ca 43% diskonteeritud kogutuludest, kui jätkusuutliku stsenaariumi asemel rakenduks pikaajalise hääbumise stsenaarium, hoolimata suuremast kogutud keskkonnatasude summast. Seega saab riik põlevkivist kui madala kalorsusega ja väheväärtusliku toorme kasutuselevõtust kasu eelkõige pika väärtusahela väljaarendamise kaudu, mis omakorda lisab majandusse kõrgepalgalist tööhõivet terves tarneahelas.

Keskkonnatasude määrad mõjutavad oluliselt põlevkivi sektori panust Eesti SKP-sse. Keskkonnatasude määrast võib sõltuda, kas põlevkivisektor moodustab Eesti majandusest 2035. aastal 0%, 3% või 7%. Lühiajalisest kasust ajendatud otsused võivad pikas perspektiivis tähendada oluliselt väiksemat majanduskasvu. 

Samas on tööstusharu jätkusuutlikkus üldiselt suure küsimärgi all – selleks on vaja vähemalt kahe faktori (CO2, nafta hind ja/või keskkonnatasud) positiivset kombinatsiooni. Näiteks võib jätkusuutliku olukorra saavutamine olla võimatu olukorras, kus CO2 hind on kõrge, sest 110 USD/bbl nafta hind ei vasta kõige levinumatele prognoosidele tööstusharus. 

Soodsate välistegurite korral sõltub keskkonnatasude määrast, kas ja kui kauaks jääb põlevkivi tööstusharu investoritele atraktiivseks ning ettevõtjatel võimalus innovatsiooniks ja laienemiseks kõrgema lisandväärtusega tootmisesse (näiteks energiajulgeoleku seisukohast olulistesse rafineerimistehastesse).

Põlevkivitööstuse pikaajaline ellujäämine, rääkimata suurema tööhõive, maksutulu või SKP saavutamisest, on oluliselt tõenäolisem, kui keskkonnatasud jäävad 2009. aasta baastasemele, mitte tõstes neid agressiivselt (SEI 16%).   

Kõiki neid aspekte tuleb hoolikalt kaaluda jätkusuutliku kohaliku maksupoliitika kujundamisel.