Maailma energeetikakongress – viimane päev

Maailma energeetikakongressi viimasel päeval räägiti energia olulisusest ja konkreetsetest väikestest sammudest, kuidas energia kättesaadavust parandada. Päeva esimese ettekande tegi Sanjit Bunker Roy, eduka ja rikkast perekonnast pärit mees, kes on pühendanud oma elu vaeste India külakogukondade aitamisele, ta on ka Barefoot College’i asutaja.

Bunker Roy rääkis, kuida Barefoot College’i abil on saanud elektrienergia mitmed tuhanded Aafrika külad, kusjuures külade elektrifitseerimiseks õpetati päikesepaneelide paigaldamine ja hooldamine selgeks nendest samadest küladest pärit kirjaoskamatutele vanaemadele. Põhjus oli lihtne, harides mõnd noort meest, on kindel, et ta lahkub külast ja jääb linna elama, vanaemad jäävad aga sinna samasse külla paigale. Selliste suhteliselt lihtsate vahendite abil on puhta elektrivalguse saanud juba suur hulk inimesi Aafrikas.

Samal teemal kõneles ka IEA peaökonomist Fatih Birol, kelle sõnum oli lihtne: vähem jõukad inimesed peavad saama kasutada kõiki energiaallikaid, arengumaade elanike energiatarve on olematult väike, võrreldes arenenud riikide tööstusettevõtete energiatarbimisega. Birol peatus ka subsiidiumidel, öeldes, et tänane energia tootmise ja tarbimise subsideerimise süsteem mitte ei aita, vaid hoopis kahjustab vaesemaid ühiskonnakihte. Väiksema sissetulekuga inimeste sissetulekust moodustab taastuvenergia toetuseks makstav toetus tunduvalt suurema osa, kui teistel.

Päeval kõneldi ka energiaefektiivsuse olulisusest. Leiti, et tegemist on küll nn kergesti nopitava õunaga (low hanging fruit), aga sellele vaatamata pole mitte just palju edulugusid energiaefektiivsuse meetmete rakendamisest. Sõnum riikide valitsustele oli, et tarbijad vajavad täiendavat suunamist erinevate meetmete abil, eelistatud olid näiteks standardite kehtestamine (minimaalne kodumasinate ja autode energiaefektiivsus; uute hoonete ehitusstandardid) ja täiendav teavitustöö (energiaklassid ja märgised). Rõhutati ka õigete hindade olulisust. Kui lääneriikide esindajad rääkisid eelkõige tarbimise energiaefektiivsuse kasvust, siis Hiina delegaadid rõhutasid ka energia tootmise efektiivsuse kasvu olulisust.

Päeva teises osas oli ka Eestile olulisel teemal diskussioon, nimelt räägiti prügipõletamisest elektritootmiseks. Kõik kõnelejad olid ühel meelel, et prügi põletamine (kui seda tehakse keskkonnasõbralikult) on parem viis prügiprobleemiga tegelemiseks, kui selle ladustamine prügilatesse. Küll aga rõhutati, et eesmärk peab olema taaskasutus ja võimalikult väikese prügikoguse tekkimine. Vastusele küsimusele, kas prügi saab pidada taastuvenergiaks (is waste renewable), vastasid kõik osalejad ühesõnalise „jah“.

Kongressis viimases paneeldiskussioonis ütles WECi peasekretär Christoph Frei, et selline rahvusvaheline teadmiste vahendamine on oluline, aga samaoluline on ka teiste vigadest õppimine, misjärel palus ta vestlusringis osalenud inimestel meelde tuletada oma karjääri kõige suurem viga või valearvestus. OPECi endine juht Adnan Shihab-Eldin tunnistas, et tema kõige suurem valearvestus oli uskuda, et nafta hinna lagi maailmaturul on 28 dollarit barreli eest. Nafta hinna ülemise piiri mitte tajumist meenutati veel mitmel korral, lisaks toodi välja kildagaasi mõju alahindamist. Nii jäigi kõlama kongressilt mõte, et tuleb õppida teiste kogemustest, aga selle juures tuleb alati meeles pidada, et ka kõige targemad eksperdid võivad eksida ning mis veelgi olulisem, ka igaüks ise võib eksida. Järgmine sama suur teadmiste vahetamise võimalus on 3 aasta pärast, kui Istanbulis toimub 23. maailma energeetika kongress.