Ettekanded ja pildid konverentsilt "Energiatarbimise kasv - majandusarengu eeldus?"

10 mai 2016

Kasvav energiatarbimine, lahendust vajav probleem või märk paremast elust?

Euroopa 2020. aasta üks peamistest energiapoliitika eesmärkidest on suurendada energiatarbimise tõhusust 20%, ehk teisisõnu piirata energiatarbimise kasvu. Olukorras, kus Euroopa Liit impordib 53% kogu tarbitud energiast ning kulutab sellele rohkem kui miljard eurot päevas, on tegemist kahtlemata mõistliku eesmärgiga. Rikkalike kodumaiste energiaressurssidega varustatud riikide jaoks on aga olukord pisut teistsugune, eriti kui riik ei ole oma majandusarengus veel Euroopa keskmisele tasemele jõudud. Eesti on üks sellistest riikidest.

Kasvav energiatarbimine on probleem ainult siis, kui tegemist on jätkusuutmatu kasvuga. Jätkusuutmatu kasv tähendab, et puuduvad piisavad ressursid riigi pikaajalise energianõudluse katmiseks. Eesti on aga Euroopa Liidu kõike energiasõltumatum riik, meil on põlevkivi, biomassi ning tuult ja päikest rohkem, kui Eesti majandus ja inimesed tarbida suudavad. Nende ressursside täiendav kasutuselevõtt kasvataks Eesti majandust ning parandaks inimeste elukvaliteeti.

Juba praegu on energeetika Eesti majanduses olulisel kohal, ainuüksi põlevkivienergeetika panus Eesti SKP-sse on umbes 5%. See otsene panus ei ole riigi seisukohast siiski primaarne, hoopis olulisemad on kaudsed mõjud. Esiteks on energiatööstuses palgad riigi keskmisest oluliselt kõrgemad, näiteks Saksamaal ja Norras on erinevus kahekordne, Mehhikos ja Lõuna-Koreas aga koguni neljakordne, Eestis on erinevus umbes poolteist korda. Kõrgepalgalised inimesed tekitavad nõudlust erinevate teenuste järele, kasvatavad teenuste osakaalu majanduses ja viivad seeläbi alla majanduse energiamahukust. Energiatööstuse peamine olulisus seisneb aga loomulikult selles, et pole võimalik käivitada sisuliselt ühtegi tööstuslikku protsessi ega pakkuda ühtegi teenust ilma väliste energiasisenditeta. Isegi toidu kasvatamiseks kulub tänapäeval fossiilset energiat, keskmiselt kasutatakse ühe kalori toiduenergia saamiseks 5 kalorit fossiilseid kütuseid, loomaliha puhul võib see ulatuda aga koguni 80 kalorini. Energia on kõikide majandusprotsesside universaalne sisend, mistõttu on konkurentsivõimelise hinnaga energia olemasolu majanduse seisukohast ülioluline.

Nii on selge, et energiat on vaja, aga kui palju, on hoopis keerulisem küsimus. Viimase 150 aasta globaalne statistika näitab, et keskmiselt kasvas energiatarbimine 2,4% aastas ning oli väga tihedalt seotud majanduskasvuga. Statistika näitab ka seda, et teatud rikkuse tasemel väheneb majanduskasvuks vajalik energia hulk oluliselt. Majanduses suureneb teenuste osakaal, suureneb võimekus panustada innovatsiooni, tänu millele võetakse kasutusele efektiivsemad tehnoloogiad ja kasvab tööstuse automatiseeritus. Samas kasvab koos rikkusega erinevate mugavusteenuste tarbimine ning seeläbi kasvab ka vajadus täiendava energia järele.

Paljud Lääne-Euroopa riigid saavutasid sellise rikkuse taseme 1970. ja 1980. aastatel. Eestil ja mitmetel teistel Ida-Euroopa riikidel on sinnani aga alles vaja jõuda. Eesti on majanduse väärtusahelas küllalt madalal, me müüme minimaalselt väärtustatud ressursse ning pakume odavat tööjõudu. Iseenesest ei ole see halb ega hea, see on fakt. Halb on see, kui Eesti loomulik areng siin peatub, hea aga see, kui suudame võimalikult nutikalt enda eelised ära kasutada. Eestis juba olemasolevaid väärtusahelaid tuleb pikendada, eesmärk peab olema liikumine sinna suunda, et lisaks tootmisele toimub Eestis ka tootearendus. Viimane on aga võimalik ainult siis, kui siin on olemas tööstus, sest tänapäevane tootearendus toimub suuresti just tootmisliini kõrval. Selleks on aga vaja meelitada Eestisse uusi investeeringuid. Investorid nõuavad stabiilset ja läbipaistavat regulatsiooni, kvalifitseeritud tööjõudu ning konkurentsivõimelise hinnaga energiat. Tagades need kolm sisendit, võime olla kindlalt, et Eestisse tuleb täiendavaid välisinvesteeringuid. Jah, see tähendab, et energiatarbimine tööstussektoris kasvab, aga see ei ole probleem. Mida rohkem on siin tööstust, seda suurem on tõenäosus, et me suudame liikuda väärtusahelas veel ühe sammu edasi. Väga mugav oleks jätta mõni samm vahele ja kohe hakata tegelema tootearenduse ja teenusmajandusega, aga kahjuks ei ole see võimalik. 

Selleks, et Eesti majandus kasvaks ja liiguks väärtusahelas kõrgemale, on vaja panustada olemasolevate väärtusahelate pikendamisele. On vaja leida võimalused, kuidas tänased poolfabrikaadid viimistleda lõpetatud ja bränditud toodeteks. See eeldab kompleksest energia-, majandus- ja maksunduspoliitikat. Nii võib riigi vaates olla mõistlik leppida väiksemate maksutuludega energiale kehtestatud maksudest, et muuta Eesti atraktiivseks energiaintensiivsele tööstusele. Konkurentsivõimeline tööstus tähendab töökohti, töökohad tähendavad aga täiendavat maksutulu riigile. Einari Kisel rõhutas oma ettekandes, et riigi maksutulud ei tohikski sõltuda energeetikast, vastupidi tugeva energiapoliitikaga riigid on sidunud energeetika maksustamise investeeringutega sektorisse.

Seda, et Eestil on välisinvesteeringutele konkureerides potentsiaali kinnitas ka EAS-i välisinvesteeringute keskuse direktor Indrek Pällo. Indrek Pällo sõnul on kriitilised edutegurid energia hind, rahvusvaheline interneti lairibaühendus, stabiilne äritegemise keskkond, looduskatastroofide ohu puudumine, poliitiline stabiilsus, energiajulgeolek, madal ettevõtte tulumaks ja alternatiivenergia olemasolu. Puuduvad edutegurid on võimalik läbi teadliku tegevuse luua.

Energiatarbimine ega energiatarbimise kasv ei ole ühiskonna jaoks probleemid, kui seda energiat tarbitakse lisandväärtuse loomiseks. Probleem on energia raiskamine ning seda tuleb piirata. Energia kasutamist majandustegevuses tuleb aga igati toetada. Majanduskasv ja energiatarbimine on otseselt seotud, mistõttu on hea majanduspoliitika hea energiapoliitika ja vastupidi. Energiatarbimise kasv on suure tõenäosusega progressi eeldus. Hardo Pajula kinnitas seda oma ettekandes, tsiteerides Joseph Tainterit ja Tadeusz Patzekit, kes kirjutavad “Uskuda, et meil õnnestub pikaajalises plaanis vabatahtlikult ühe elaniku kohta vähem energiat tarbida, on sama mis uskuda, et tulevik ei too endaga kaasa mingeid probleeme.

Fotod konverentsilt.