Elukvaliteedi tõstmine energiapoliitika meetmetega

Elukvaliteet on nii abstraktne mõiste, et seda ei saa ühegi mõõdikuga otseselt hinnata. Ometigi on tegemist olulise näitajaga, mis aitab poliitikutel sättida tegevuse fookust ning hinnata tehtud tööd rahvusvahelises kontekstis. Elukvaliteedi kui näitaja olulisust tõestab ka fakt, et välja on töötatud rida erinevaid mõõdikuid ja indekseid. Tuntumad neist on ÜRO poolt avaldatav inimarenguindeks ja ajakirja Economist koostatud elukvaliteediindeks, samas kasutatakse laialdaselt ka Legatum Institute jõukuse edetabelit, OECD parema-elu-indeksit ning õnneindeksit. On tõsi, et need indeksid aitavad poliitikutel oma tegevusele otsa vaadata, kuid samas on nende pilt moonutatud – sisuliselt on tegemist kõverpeeglitega, mille mõistmiseks on vaja teada, kuidas ja kui kõverad need peeglid on.

Uurides erinevate elukvaliteedi indeksite koostamise metoodikaid, selgub, et sisuliselt kasutatakse kolme mõõdikute gruppi: ühiskonna jõukus, elu stabiilsus ja inimeste tervis. Riikide positsioonid määrab erinevate mõõdikute osatähtsus. Kusjuures üldiselt on kõige suurema mõjuga ikkagi riigi üldine jõukuse tase. Metoodika olulisust illustreerib ilmekalt Eesti koht erinevates indeksiste: ÜRO inimarenguindeksis oleme esimese 20%, Economisti kus-sündida-indeksis esimese 60%, aga OECD parema-elu-indeksis koguni viimase 10% hulgas. Enne kui ühegi indeksi põhjal järeldusi teha, on vaja üheselt mõista, millise kõverpeegliga parasjagu tegemist on.

Üht säärast kõverpeeglit, riikide energiapoliitika jätkusuutlikkuse edetabelit, koostab ja avaldab ka Maailma Energeetikanõukogu (WEC). Taas kord vaadeldakse kolme aspekti: varustuskindlus (stabiilsus), jätkusuutlikkus (tervis) ning taskukohasus (jõukus) – energeetika trilemma. Edetabelit juhivad samad riigid, mis figureerisid elukvaliteedi edetabelite tipus: eelkõige rikkad Skandinaavia ja Kesk-Euroopa riigid. Eesti positsioneerub edetabeli keskel, oleme 68. kohal 129 riigi seas. Aga nagu eelpool öeldud, positsioon üksi ei näita midagi, olulisem on süveneda detailidesse ja vaadata, kas saame energiapoliitiliste otsuste abil midagi konkreetset oma olukorra ja elukvaliteedi parandamiseks ära teha.

Energiapoliitika esimene komponent on energia olemasolu ehk varustuskindlus. Sama näitaja teine pool on energiat kasutavate seadmete ja kodumasinate kättesaadavus, sest üks ilma teiseta ei ole just kuigi kasulik. Eestis on kättesaadavad nii kodumasinad kui ka nende kasutamiseks vajaminev energia. Oleme jõudnud rikaste ja arenenud riikidega ühele tasemele ning võib julgelt öelda „tehtud“.

Teise komponendi, jätkusuutlikkuse, kohta veel sama öelda ei saa. Me ei tegele piisavalt palju Eesti energiapoliitika kahe suurima probleemiga: transpordi ja elamumajanduse suure energiakuluga. Kusjuures lahendus nendele kahele probleemile peab olema selline, mis üheaegselt vähendab nende kahe sektori energiakulu ning tõstab inimeste elukvaliteeti. Paljud rohelise maailmvaate esindajad soovitavad transpordi energiakulu vähendamiseks ja ühistranspordi osakaalu suurendamiseks maksustada auto omamist. Samas iga ratsionaalne inimene kasutaks oma autot säärase maksu kehtestamisel varasemaga võrreldes rohkem, sest mida rohkem kilomeetreid läbida, seda väiksem on kehtestatud maks läbitud kilomeetri kohta. Seega tuleks rakendada nutikamaid meetmeid. Näiteks võib kohustada taksofirmad omama võimalikult energiaefektiivseid autosid, mis peaksid olema ka varustatud automaatse start-stopp funktsiooniga. Või siis kohustada omavalitsusi kasutama linnades võimalikult palju rööbastransporti ning diiselbusside asemel gaasil ja elektril töötavaid busse. Elamumajanduses aga tuleb tänasest oluliselt rohkem motiveerida inimesi investeerima energiasäästu. Seda saab teha väga lihtsate meetmete abil, rakendada uutele ehitistele Soomega võrdsed normid ning panna ehitajale vastutus-kohustus tagada, et normidele vastav hoone ka ehitatakse.

Kolmandaks on vaja tegeleda riigi jõukusega. Riik peab oma energiaressursid riigikassasse arvele võtma ja garanteerima, et nende eest teenitakse võimalikult suurt tulu. Sisuliselt on Eesti energiaressursid tuul ja päike, biomass ning põlevkivi. Kui neist kaht viimast täna teataval määral maksustatakse, siis tuule ja päikese energeetiline kasutusõigus on täna ettevõtjatele tausta välja jagatud, riik ja ühiskond tervikuna ei teeni sellest midagi, pigem isegi vastupidi. Nii saaks tuule ja päikese ressursi kasutamistasu sisseseadmise läbi Eesti riigile teenida täiendavat tulu. Lisaks taastuvate ressursside täiendavale maksustamisele peaks Eesti riik järgima Norra eeskuju oma taastumatute ressursside kasutamisel. Norra on suunanud nafta- ja gaasitulud eraldi fondi, mille väärtus on viimase 10 aastaga kasvanud 8 korda, kusjuures fondist ei võeta kunagi rohkem raha välja kui on fondi aastatootlus. Samal ajal on Eesti kasutanud põlevkivist teenitud tulud jooksvate kulutuste katteks, raha on läinud ja tulevikuks pole midagi kõrvale pandud. See poliitika vajab kindlasti üle vaatamist ja muutmist, taastumatutest loodusvaradest teenitud tulud tuleb investeerida nii, et need teeniksid tulu ka tulevikus.

Elukvaliteeti on võimalik energiapoliitika abil suurendada. Selleks on vaja oluliselt vähendada transpordisektori ja elamumajanduse energiakulusid, tuleb lõpetada vaesuse taastootmine. Teiseks on vaja tagada, et riik teenib oma energiaressurssidest tulu ning need tulud investeeritakse otstarbekalt. Viimaks on vaja tagada, et riigi energiapoliitika on loogiline ja läbimõeldud ning ühtegi otsust ei tehta lihtsalt otsustamise pärast või mõne indeksi või edetabeli pärast.

Missioon ja eesmärgid

Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvuskomitee missiooniks on luua rahvusvahelisele koostööle tuginev teaduspõhine keskkond jätkusuutlikku energeetika kujundamiseks Eestis.

WEC ja Eesti ajalugu

Eesti võeti vastu WEC-i liikmeks 29. juunil 1937.aastal Pariisis. Eestit esindas Rahvuslik Jõukomitee eesotsas direktor J. Veeruse ja professor P. Kogermaniga.

Liikmed

Path 11090Path 11089keskkonnaministeeriumteaduste-akadeemiataltechtartu-ulikoolemulogo-etl.original2eesti-energiaGroup 8954Exponaut_main_white